Kihelkonna vallas Kiirassaare külas Kihelkonna-Lümanda maantee 4. kilomeetrilt 350 m loode pool, endise Loona mõisa hoonete juures moreenkünkal asetsenud rannaasula on tänaseks merest 1,6 km kaugusele ja 12-13 m kõrgusele jäänud. Asulat on kaevatud A. Kustin (1956) ja L. Jaanits (1957). Läbikaevatud alal ei avastatud ühegi elamu ega ka tervena säilinud koldeaseme jäänuseid. Peamise leiumaterjali moodustasid kamm- ja nöörornamendiga ning riibitud pinnaga savinõukillud. Kujult on Loona paksuseinalistel lameda põhjaga savinõudel mõningaid ühisjooni Edela-Soome vastava perioodi keraamikaga. Vähesel määral saadi ka kivi- ja luuesemeid. Viimaste hulgas esines suurte kiskudega harpuuniotsi, mis annavad tunnistust mereloomade jahist. Seda tõendavad ka leitud loomaluud: 72 % neist kuulus hülgeile. Maismaaloomadest on enam jahitud metssigu (21 % luudest), rebaseid, nugiseid ja põtru. Viimaste läbipuuritud hambaid on sageli kantud ripatseina. Ehetena või amulettidena on kantud lindude läbipuuritud toruluid, lainelise servaga luuplaadikesi jm. Peale eespool nimetatute on asulast saadud ka kümmekond merevaigutükikest, korjatud ilmselt samast saaremaa rannikult. Loona asula on dateeritud meie ajaarvamise eelse II aastatuhande teise ja kolmandasse veerandisse, s.t. kivi- ja pronksiaja piirile.
Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln., 1983